Niisiis sai meie pikaajaline unistus lõpuks teoks - me saime kassi! Leidsin selle iluduse tänu Kasside Turvakodule. Käisin vaatamas küll teist kassi, ent Kiss-kiss (jah, tal pole hetkel ikka veel õiget nime - me mõtleme :D) ronis mulle ise sülle ning keeldus sealt enam ära tulemast. Esmalt tekkisid väiksed kõhklused küll, kas ikka tasub? Kassi ei võta sa ju nagu uut kleiti - üheks hooajaks, vaid siiski 10 või enamaks aastaks. Ent kui kiisu mu mõtteid ka järgmine päev kummitas (tõesti 24/7) ei jäänud muud üle kui hetkel sõjaväes olevale elukaaslasele teatada, et ma võtan omale kassi. Tema oli muidugi kahe käega poolt ning äärmiselt õnnelik... pool tundi hiljem helistas tagasi ja küsis "aga mis sa nimeks paned?" Üks oli selge - kass meile tuleb!
Teisipäev, 23.10.2007, oli paraku väga nilbelt külm päev. Kõmpisin mööda tänavaid kasside Turvakodu poole, Marion oli juba seal ning askeldas ringi. Andnud mulle kiisu paberid ning lõiganud ära kassi küüned, pakiti meid kokku ning sõidtutati koju sest ilm oli tõesti vastikult külm (aitähh Marion!).
Uksest sisse saades seisis Kiss-kiss hetke niisama nõutult esikus, vaatas ringi ega teadnud kuhupoole edasi minna. Siis aga võttis kassi-uudishimu temas võimust ning korter vaadati üle. Ikka "njäu" ja "njäu" igat sammu saatmas. Puges esialgu ka magamistuppa voodialla ning tuli välja vaid kutsimise "kiss-kiss" peale (sealt siis ka ajutine hüüdnimi).
Umbes tunnike "kadunud mjauguvat kassi" ning siis läks trall mööda korterit lahti. Keegi oleks talle nagu palderjani andnud. Ta oli nii õnnelik, pöherdas mööda elutoa karvast vaipa, ühtepidi-teistpidi, püsti, jälle pikali, kurr ja nurr hõõrudes end vastu diivanit ja minu jalgu. Kass kes ei pidand oskama hästi nurruda ja mängida. Nurrumootor tõmmati käima ning mängida oskas ta ka. Või noh - sai vähemalt pihta pointile, et seda suletupsu kepiotsas peab taga ajama. Natukene kobalt mängib veel aga küll see ka paraneb. Siis tuli kiisule väsimus peale ning ükshetk avastasin et minukõrval diivanil olnud kass on jälle kadunud. Läksin otsima, kartes, et puges jälle voodi taha peitu. Aga ei. Oli end hoopis mõnusalt keset voodit kerra tõmmanud ning tukkus seal. Äärmiselt paimaias kass ja tõsine sülekiisu, ei mõista mina kuidas ta kohe Turvakodusse sattudes sealt minema ei veetud kellegi poolt. Pai meeldib kohe eriti ja kurgualt/kõrvatagant sügamine (kuigi viimane lõppeb enamasti sellegam, et ta hakkab omal kõrva sügama - peab uurima kas või millal neid tal puhastatud on), iga pai paneb ta igatepidi lausa väänlema ning kui paid ei saa siis jookseb mul mööda korterit sabas "kurr-kurr". Üksi olla eriti ei taha, kui just ise teise tuppa magama ei lähe.
Kartsin juba ette ööd. Mõtlesin, et huvitav kuidas kass käitub, kas kondab mööda korterit, hakkab kuhugi ronima äkki, mine sa tea. öeldi, et seda kondamist võib juhtuda ja ehk ei lase siis magada. Ent ei. Magama minnes tuli ta küll veel hetkeks mürama (püüdes mulle tekialla ronida) ent loobus siis. Istus hetke minukõrval nurrudes ning katsus siis käpaga kuhu magama saaks keerata. See oli nii omapärane. Ma pole varem täheldand, et mõni kass "katsub" kuhu magama saab heita. Leidnud üles kust läheb minu külg, litsuti end vastu mind magama. Öösel ta mind üles ei ajandki, ma ei tea kas ta üldse voodist lahkus. Kui külge keerasin siis oli ta koguaeg minu jalgadejuures olemas. Istus ja valvad mind ka hommikul jalutsis kui kell helises. Ootas, kuni ma ärkasin ja istuli tõusin, ei ronind enne pai lunima ainult nurrus ja jälgis, alles siis kui ise pai tegin tuli lisa küsima.
1 omapärane komme on tal veel, nimelt meeldib talle sulle turjale hüpata ning siis, nagu karvane sall, sul õlapeal kõõluda kui sa mööda korterit ringi jalutad. Omamoodi nunnu, kui ta õlapeal on ja oma pisiekst pead nurrudes vastu su põske hõõrub, omamoodi paha komme sest ta hoiab end siiski küüntega sinu küljes kinni ning see on aiai. Õnneks piisab kummardamisest ning käega vastu maad patsutamisest ja sõnast "hop" ning kass hüppab kohe maha. Juu on eelmised omanikud lubanud nii käituda. Eelmistest omanikest rääkides on sel kiisul väidetavalt olnud väga raske minevik. Sattus ta Turvakodusse katkise lõualuuga, paar hammast pidavat puudu olema (ning 1 murdunud kihv), samuti põdes ta põiepõletikku ning talle oli midagi silma pritsitud (ei mäleta täpselt mis aga võimalik et odekolonn - eelmised omanikud olid nimelt joodikud), mis aga õnneks ajajooksul ise korda läks. Uskumatu, et kiisu, kes on nii palju oma lühikese elu jooksul (aasta-poolteist) läbi elanud, usaldab inimesi nii-nii palju. Teisi kasse meie kiisu muidugi ei salli ning ka merisead pakkusid talle alguses suurt huvi. Tõstsin puuri juurde väheks ajaks tabureti, et las läheb vaatab, parem see, kui see, et hüppab kuskilt kapilt puuri peale. Istus siis taburetil ja vaatas neid - vaikimisi. Oma aja uudistas, siis loobus ning huvi kadus (minu õnneks).
Meie Kiss-kiss:
http://img98.imageshack.us/img98/8442/kiisull5.jpg
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment