3 päev

Korter oli koju jõudes õnneks endiselt ühes tükkis - tubli kiisu. Ent 1 tüütu komme on tal siiski - kass käib mööda korterit "njau" ja "njau". Arvatavasti harjumise asi, ehk läheb üle. Algul mõtlesin, et tahab tähelepanu, sest siis jääb ta vait kui temaga tegeletakse, ent kui ta peale pooletunnist mängimist jälle ära väsis ning teise tuppa njauguma läks sai minu mõistus küll otsa. Kutsun endajuurde - tuleb. Kurr ja kurr. Varsti tüdineb minu seltsist ja läheb minema. Kuulen - kostab jälle kuskilt 1 kaeblik "njau"... siis teine.. ja kolmas. Lootusetu. Püüan mängida, ei taha, ei huvita. Kass uudistab vahepeal merisigu (istudes kapipeal ja vaadates puuri - liikumatult.. nagu täiuslik kiskja oma saaki varitsemas, vaid silmad vaevu saagilt liikumas), siis vaatab aknast välja, pai peale tüdineb ja jalutab jälle omapead ringi "njau" ja "njau". Ime, et naabrid pole küsima tuld, miks kass kräunub. Õnneks pole ta väga valjukäälne.

Õhtul magama minnes ronib ta jälle voodisse. Püüan talle selgeks teha, et ma ei mängi temaga praegu ning tahan magama minna. Siis käib aga kassi peast ei tea mis läbi, hüppab kõigi küünte ja hammastega mulle kätte kinni, mis sekund tagasi pai tegi. Ei tea kumb ehmatas rohkem. Kas mina tema ootamatust rünnakust.. või kass minu karjatusest "AI!". Igatahes kaob kass väheks ajaks mu voodist. Korterisse laskub haudvaikus... ei otsi mina kassi, ega kass mind. Mõtlen vaid kui valusad olid need hambad, mis teps mitte mänguliselt mulle just kätte kargasid...

Kell 5:15 arvan Kiss-kiss, et nüüd on õige aeg üles ärgata. Kurr ja kurr ronib ta mulle praktiliselt näkku, puksides oma peaga minu oma. See ajab ülesse. Vaatan kella - VEERAND 6 !!! Hull peast! Keeran teise külge. Kass ei jäta jonni. HOPS on ta hüpanud üle minu ja kurr-kurr jätkub. Keeran jälle külge, kass ei jäta jonni. Kurr-kurr. Appi! 15 minutit kassiga kemplemist ning lõpuks saab ta aru, et ma vist ei kavatse temaga praegu tegeleda ning tahan veel 2h magada. Igatahes ta loobub ning jääb mind nurrudes voodi jalguotsis istudes vaatama. Kell 7:30 kella helisedes on "kurr... kurr" jälle voodis tagasi ja nõuab nüüd juba vägagi pindakäivalt pai. Istub mulle sõnaotseses mõttes kõhupeale ja ära ei lähe. Pai tehes muutub kiisu aina ülemeelikumaks, keerutab end, nurrub , kohendab asendit, sõtkub käppadega ja naudib tähelepanu. Öine vahejuhtub on unustatud (vaid hamba- ja küünejälged mu käel meenutavad seda).

Kass söödetud.. ise söödud.. peaks põrsad ka ära söötma aga oh häda - puur on must ja vajab vahetamist (üle päeva peab ikka puuri aluspanu vahetama, kahekesi reostavad nad päris korralikult). Kasutan ära juhust, et kass köögis sööb ning haaranud kaasa kõik vajalikud asjad (ajalehed, saepuru, tühi kilekott), panen vaikselt elutoa ukse kinni. Jõuan vaevu põkud diivanile tõsta, kui kuulen uksetagant juba nii tuttavat heli: "njau! njau!". Ohkan endamisi... mis seals ikka. Haaran veepritsi käeulatusse ning teen ukse lahti. Kass pressib end kohe sisse ja jalutab kiirel sammul paar korda mööda tuba edasi-tagasi. Justkui otsides, et mis see siis oli, mida tema eest nii varjata püüti. Leidmata midagi otseselt, hüppab ta kapipeale ja jääb vaatama kuidas ma puuri puhastan. Vaatab mõne hetke mõtlikult ning hakkab siis mööda kappi edasi-tagasi käima. Midagi oleks nagu puudu. Põrsad istuvad liikumatult diivanil, kass neid ei märka. Puur korda tehtud võtan ma sülle Kessu (koheva karvaga ja pööristega musta-valge kirju merisiga, mõlemad umbes aastased). Kessu kes on tavaliselt hull paanitseja istub mu pihkude vahel liikumatult. Näitan kassile ka, omajagu kaugelt, et ta ei hakkaks käpaga lööma,ent piisavalt ligidalt, et saaks nuusutada. Kass nuusib, tõmbab kohe sügavalt ja pikalt Kessu karvadest seda imelikku lõhna. Mõtisklend hetke, ta loobub. Karvane ja lõhnab imelikult - ei, see ei ole vist ikka söödav. Kessu õnnelikult tagasi puuris, võtan sülle tema õe, Kissu (süsimust kohevakarvaline aastane notsik). Kui juba paanikaosakond-Kessu nii ilusti käitus, siis Kissu, kes on alati nii rahulik ja tubli, käitub ka kindlasti hästi. Kuid võta näpust. Kassile lähenedes tabab Kissut paanika. Ta hakkab siblima ning piiksuma ja rahmeldab nii palju, et tema kinnihoidmine on juba lausa omamoodi väljakutse. Kass jõuab teda nuusutada korra - ning ma olen sunnitud Kissu kiiresti puuri panema, sest paanikas siga ähvardab mul näppudevahelt lihtsalt plehku panna. Iseenesest pole sead teps mitte väikesed... umbes pool mu kassist! Hetkel! Kissu vaatab mind äärmiselt etteheitvalt puurist. Püüan rahustuseks pai teha, ent mu kätt ei taheta enda lähedusse. Jookseb teise puuri otsa. Silitan siis Kessut, kes on kassihirmu juba unustanud ning nosib juba heinakõrsi. Välimus võib olla ikka nii petlik... see, kes paistab algul julge ja tugev - võib osutuda nii araks ja nõrgaks...

Panen elutoa ukse kinni. Notsud niigi stressis, ei jäta neid kõiki üksi koju. Kiisu mind täna saatma ei tule. Istub magamistoa aknal ning heidab mulle vaid hetkeks pilgu enne kui ma lahkun...