esimene nädal...

... on möödas!

Kiisu hakkab oma uue koduga vist nüüd juba harjuma. Nimeks sai kass Ketu (ehk Kitu, Kiss-kiis jne), endise nimega Berta (varjupaigas pandud). Njauguvast kiisust on nüüd nädalaga kasvanud juba vähem njauguv ja palju julgem kass. Mängima on ta hakanud.. ja oioi kui palju mängima. Kass kes algul mängis väga kobalt ja väga vähe on nüüd iga päevaga aina edasi arenend. Muutub juba julgemaks, vastupidavamaks (jaksab ajada mänguasja taga kauem kui 60sek ja ei heida siis põrandale lõõtsutades). Lemmik on siiski üle kõige valge karvane riba pulga otsas. Hämaras toas helendab see valge osa kohe eriti, mida meeldib Ketule püüda. Seda aetakse mööda vaipa sik-sakitades taga, püütakse käpaga krahmata, luuratakse ja lakutakse, kui kätte saadakse!

Nagu kellavärk ajab kass mind iga hommik kella 5-paiku üles! Täna jälle. Täiesti hull peast. Kell 5 on temal äratus ja siis läheb sebimine lahti "müta-müta-kropa-kropa-kurr-nurr". Õnneks ta ei njäu öösel. Ent üles tuleb ajama küll. Iga jumala öö, v.a esimene öö. Lihtsalt togib ülesse või istub kõhupeale ja puksib peaga, ise valjlt nurrudes. nurrumootor töötab tal küll koguaeg, pole väga vali aga töötab. Samuti on hakand Ketukas seltsi otsima. Kui esimesed paar päeva magas ta magamistoas, kui mina elutoas olin, siis nüüd viimased päevad on ta juba maganud minujuures elutoas tumba või diivani peal. Ei otsi enam üksi olemist vaid pigem seltsi.

Küüsi püüdsin ka eile natuke lõigata (lõigati küll nädal tagasi aga prooviks tahtsin näha kuda ta laseb, eriti ei lõigand, pigem nagu niisama kuivtrenn). Istus ilusti süles, lasi mõlemad käpad üle vaadata ja "naks-naks" tangidega teha. Ei rabelend, ei hakand vastu. Päris hea esimese korra kohta! Samuti on tal hea komme, et kui ta liivakastis suuremal hädal käib, tuleb ta sellest mulle kohe teatrama. Ka hommikul tean ma kohe kui ta öösel midagi teind on, esimese asjana kui ma end jalule ajan tuleb see omapärane kaeblev "njäunäunäu" heli. See on selline teistsugune njäugumine kohe. Jookseb minu juurde, vaatab otsa ja njaub. Justkui öeldes et "ma tegin seda, korista nüüd ära". Väga ilusti puhtust hoidev kass. Samuti on nunnu, et ta uksepeale vastu jookseb ja jutustab. Terve päeva tegemised jutustab ära. Vahet pole kas ma käisin poes pool tunnikest või olin terve päeva tööl - jutustab! Ja eriti innukalt kohe, kui ma kingi ära võtan ja mantlit, istub ta esiku kapi peal ja räägib muga. vahepeal saab pai, siis räägi edasi kuni jutt otsa saab. Seni pole korteris midagi ära lõhutud, kui välja arvata köögipõrand mis on valgeid graanuleid täis :P Niiet kass täitsa superkiisu. Julgen teda juba ka sigadega üksi koju jätta, pole enam elutoa ust kinni pannud ning paistab et põkud on ka rahu saanud, ei paista enam nii stressis kui olid nädalake tagasi.