Meie Ketukas sai omale nüüd ka Kiisu.ee'sse kasutaja :D
Sinna hakkan vast tulevikus ka pilte viskama
http://kiisu.ee/kass/ketu
Tuesday, October 30, 2007
esimene nädal...
... on möödas!
Kiisu hakkab oma uue koduga vist nüüd juba harjuma. Nimeks sai kass Ketu (ehk Kitu, Kiss-kiis jne), endise nimega Berta (varjupaigas pandud). Njauguvast kiisust on nüüd nädalaga kasvanud juba vähem njauguv ja palju julgem kass. Mängima on ta hakanud.. ja oioi kui palju mängima. Kass kes algul mängis väga kobalt ja väga vähe on nüüd iga päevaga aina edasi arenend. Muutub juba julgemaks, vastupidavamaks (jaksab ajada mänguasja taga kauem kui 60sek ja ei heida siis põrandale lõõtsutades). Lemmik on siiski üle kõige valge karvane riba pulga otsas. Hämaras toas helendab see valge osa kohe eriti, mida meeldib Ketule püüda. Seda aetakse mööda vaipa sik-sakitades taga, püütakse käpaga krahmata, luuratakse ja lakutakse, kui kätte saadakse!
Nagu kellavärk ajab kass mind iga hommik kella 5-paiku üles! Täna jälle. Täiesti hull peast. Kell 5 on temal äratus ja siis läheb sebimine lahti "müta-müta-kropa-kropa-kurr-nurr". Õnneks ta ei njäu öösel. Ent üles tuleb ajama küll. Iga jumala öö, v.a esimene öö. Lihtsalt togib ülesse või istub kõhupeale ja puksib peaga, ise valjlt nurrudes. nurrumootor töötab tal küll koguaeg, pole väga vali aga töötab. Samuti on hakand Ketukas seltsi otsima. Kui esimesed paar päeva magas ta magamistoas, kui mina elutoas olin, siis nüüd viimased päevad on ta juba maganud minujuures elutoas tumba või diivani peal. Ei otsi enam üksi olemist vaid pigem seltsi.
Küüsi püüdsin ka eile natuke lõigata (lõigati küll nädal tagasi aga prooviks tahtsin näha kuda ta laseb, eriti ei lõigand, pigem nagu niisama kuivtrenn). Istus ilusti süles, lasi mõlemad käpad üle vaadata ja "naks-naks" tangidega teha. Ei rabelend, ei hakand vastu. Päris hea esimese korra kohta! Samuti on tal hea komme, et kui ta liivakastis suuremal hädal käib, tuleb ta sellest mulle kohe teatrama. Ka hommikul tean ma kohe kui ta öösel midagi teind on, esimese asjana kui ma end jalule ajan tuleb see omapärane kaeblev "njäunäunäu" heli. See on selline teistsugune njäugumine kohe. Jookseb minu juurde, vaatab otsa ja njaub. Justkui öeldes et "ma tegin seda, korista nüüd ära". Väga ilusti puhtust hoidev kass. Samuti on nunnu, et ta uksepeale vastu jookseb ja jutustab. Terve päeva tegemised jutustab ära. Vahet pole kas ma käisin poes pool tunnikest või olin terve päeva tööl - jutustab! Ja eriti innukalt kohe, kui ma kingi ära võtan ja mantlit, istub ta esiku kapi peal ja räägib muga. vahepeal saab pai, siis räägi edasi kuni jutt otsa saab. Seni pole korteris midagi ära lõhutud, kui välja arvata köögipõrand mis on valgeid graanuleid täis :P Niiet kass täitsa superkiisu. Julgen teda juba ka sigadega üksi koju jätta, pole enam elutoa ust kinni pannud ning paistab et põkud on ka rahu saanud, ei paista enam nii stressis kui olid nädalake tagasi.
Kiisu hakkab oma uue koduga vist nüüd juba harjuma. Nimeks sai kass Ketu (ehk Kitu, Kiss-kiis jne), endise nimega Berta (varjupaigas pandud). Njauguvast kiisust on nüüd nädalaga kasvanud juba vähem njauguv ja palju julgem kass. Mängima on ta hakanud.. ja oioi kui palju mängima. Kass kes algul mängis väga kobalt ja väga vähe on nüüd iga päevaga aina edasi arenend. Muutub juba julgemaks, vastupidavamaks (jaksab ajada mänguasja taga kauem kui 60sek ja ei heida siis põrandale lõõtsutades). Lemmik on siiski üle kõige valge karvane riba pulga otsas. Hämaras toas helendab see valge osa kohe eriti, mida meeldib Ketule püüda. Seda aetakse mööda vaipa sik-sakitades taga, püütakse käpaga krahmata, luuratakse ja lakutakse, kui kätte saadakse!
Nagu kellavärk ajab kass mind iga hommik kella 5-paiku üles! Täna jälle. Täiesti hull peast. Kell 5 on temal äratus ja siis läheb sebimine lahti "müta-müta-kropa-kropa-kurr-nurr". Õnneks ta ei njäu öösel. Ent üles tuleb ajama küll. Iga jumala öö, v.a esimene öö. Lihtsalt togib ülesse või istub kõhupeale ja puksib peaga, ise valjlt nurrudes. nurrumootor töötab tal küll koguaeg, pole väga vali aga töötab. Samuti on hakand Ketukas seltsi otsima. Kui esimesed paar päeva magas ta magamistoas, kui mina elutoas olin, siis nüüd viimased päevad on ta juba maganud minujuures elutoas tumba või diivani peal. Ei otsi enam üksi olemist vaid pigem seltsi.
Küüsi püüdsin ka eile natuke lõigata (lõigati küll nädal tagasi aga prooviks tahtsin näha kuda ta laseb, eriti ei lõigand, pigem nagu niisama kuivtrenn). Istus ilusti süles, lasi mõlemad käpad üle vaadata ja "naks-naks" tangidega teha. Ei rabelend, ei hakand vastu. Päris hea esimese korra kohta! Samuti on tal hea komme, et kui ta liivakastis suuremal hädal käib, tuleb ta sellest mulle kohe teatrama. Ka hommikul tean ma kohe kui ta öösel midagi teind on, esimese asjana kui ma end jalule ajan tuleb see omapärane kaeblev "njäunäunäu" heli. See on selline teistsugune njäugumine kohe. Jookseb minu juurde, vaatab otsa ja njaub. Justkui öeldes et "ma tegin seda, korista nüüd ära". Väga ilusti puhtust hoidev kass. Samuti on nunnu, et ta uksepeale vastu jookseb ja jutustab. Terve päeva tegemised jutustab ära. Vahet pole kas ma käisin poes pool tunnikest või olin terve päeva tööl - jutustab! Ja eriti innukalt kohe, kui ma kingi ära võtan ja mantlit, istub ta esiku kapi peal ja räägib muga. vahepeal saab pai, siis räägi edasi kuni jutt otsa saab. Seni pole korteris midagi ära lõhutud, kui välja arvata köögipõrand mis on valgeid graanuleid täis :P Niiet kass täitsa superkiisu. Julgen teda juba ka sigadega üksi koju jätta, pole enam elutoa ust kinni pannud ning paistab et põkud on ka rahu saanud, ei paista enam nii stressis kui olid nädalake tagasi.
Friday, October 26, 2007
3 päev
Korter oli koju jõudes õnneks endiselt ühes tükkis - tubli kiisu. Ent 1 tüütu komme on tal siiski - kass käib mööda korterit "njau" ja "njau". Arvatavasti harjumise asi, ehk läheb üle. Algul mõtlesin, et tahab tähelepanu, sest siis jääb ta vait kui temaga tegeletakse, ent kui ta peale pooletunnist mängimist jälle ära väsis ning teise tuppa njauguma läks sai minu mõistus küll otsa. Kutsun endajuurde - tuleb. Kurr ja kurr. Varsti tüdineb minu seltsist ja läheb minema. Kuulen - kostab jälle kuskilt 1 kaeblik "njau"... siis teine.. ja kolmas. Lootusetu. Püüan mängida, ei taha, ei huvita. Kass uudistab vahepeal merisigu (istudes kapipeal ja vaadates puuri - liikumatult.. nagu täiuslik kiskja oma saaki varitsemas, vaid silmad vaevu saagilt liikumas), siis vaatab aknast välja, pai peale tüdineb ja jalutab jälle omapead ringi "njau" ja "njau". Ime, et naabrid pole küsima tuld, miks kass kräunub. Õnneks pole ta väga valjukäälne.
Õhtul magama minnes ronib ta jälle voodisse. Püüan talle selgeks teha, et ma ei mängi temaga praegu ning tahan magama minna. Siis käib aga kassi peast ei tea mis läbi, hüppab kõigi küünte ja hammastega mulle kätte kinni, mis sekund tagasi pai tegi. Ei tea kumb ehmatas rohkem. Kas mina tema ootamatust rünnakust.. või kass minu karjatusest "AI!". Igatahes kaob kass väheks ajaks mu voodist. Korterisse laskub haudvaikus... ei otsi mina kassi, ega kass mind. Mõtlen vaid kui valusad olid need hambad, mis teps mitte mänguliselt mulle just kätte kargasid...
Kell 5:15 arvan Kiss-kiss, et nüüd on õige aeg üles ärgata. Kurr ja kurr ronib ta mulle praktiliselt näkku, puksides oma peaga minu oma. See ajab ülesse. Vaatan kella - VEERAND 6 !!! Hull peast! Keeran teise külge. Kass ei jäta jonni. HOPS on ta hüpanud üle minu ja kurr-kurr jätkub. Keeran jälle külge, kass ei jäta jonni. Kurr-kurr. Appi! 15 minutit kassiga kemplemist ning lõpuks saab ta aru, et ma vist ei kavatse temaga praegu tegeleda ning tahan veel 2h magada. Igatahes ta loobub ning jääb mind nurrudes voodi jalguotsis istudes vaatama. Kell 7:30 kella helisedes on "kurr... kurr" jälle voodis tagasi ja nõuab nüüd juba vägagi pindakäivalt pai. Istub mulle sõnaotseses mõttes kõhupeale ja ära ei lähe. Pai tehes muutub kiisu aina ülemeelikumaks, keerutab end, nurrub , kohendab asendit, sõtkub käppadega ja naudib tähelepanu. Öine vahejuhtub on unustatud (vaid hamba- ja küünejälged mu käel meenutavad seda).
Kass söödetud.. ise söödud.. peaks põrsad ka ära söötma aga oh häda - puur on must ja vajab vahetamist (üle päeva peab ikka puuri aluspanu vahetama, kahekesi reostavad nad päris korralikult). Kasutan ära juhust, et kass köögis sööb ning haaranud kaasa kõik vajalikud asjad (ajalehed, saepuru, tühi kilekott), panen vaikselt elutoa ukse kinni. Jõuan vaevu põkud diivanile tõsta, kui kuulen uksetagant juba nii tuttavat heli: "njau! njau!". Ohkan endamisi... mis seals ikka. Haaran veepritsi käeulatusse ning teen ukse lahti. Kass pressib end kohe sisse ja jalutab kiirel sammul paar korda mööda tuba edasi-tagasi. Justkui otsides, et mis see siis oli, mida tema eest nii varjata püüti. Leidmata midagi otseselt, hüppab ta kapipeale ja jääb vaatama kuidas ma puuri puhastan. Vaatab mõne hetke mõtlikult ning hakkab siis mööda kappi edasi-tagasi käima. Midagi oleks nagu puudu. Põrsad istuvad liikumatult diivanil, kass neid ei märka. Puur korda tehtud võtan ma sülle Kessu (koheva karvaga ja pööristega musta-valge kirju merisiga, mõlemad umbes aastased). Kessu kes on tavaliselt hull paanitseja istub mu pihkude vahel liikumatult. Näitan kassile ka, omajagu kaugelt, et ta ei hakkaks käpaga lööma,ent piisavalt ligidalt, et saaks nuusutada. Kass nuusib, tõmbab kohe sügavalt ja pikalt Kessu karvadest seda imelikku lõhna. Mõtisklend hetke, ta loobub. Karvane ja lõhnab imelikult - ei, see ei ole vist ikka söödav. Kessu õnnelikult tagasi puuris, võtan sülle tema õe, Kissu (süsimust kohevakarvaline aastane notsik). Kui juba paanikaosakond-Kessu nii ilusti käitus, siis Kissu, kes on alati nii rahulik ja tubli, käitub ka kindlasti hästi. Kuid võta näpust. Kassile lähenedes tabab Kissut paanika. Ta hakkab siblima ning piiksuma ja rahmeldab nii palju, et tema kinnihoidmine on juba lausa omamoodi väljakutse. Kass jõuab teda nuusutada korra - ning ma olen sunnitud Kissu kiiresti puuri panema, sest paanikas siga ähvardab mul näppudevahelt lihtsalt plehku panna. Iseenesest pole sead teps mitte väikesed... umbes pool mu kassist! Hetkel! Kissu vaatab mind äärmiselt etteheitvalt puurist. Püüan rahustuseks pai teha, ent mu kätt ei taheta enda lähedusse. Jookseb teise puuri otsa. Silitan siis Kessut, kes on kassihirmu juba unustanud ning nosib juba heinakõrsi. Välimus võib olla ikka nii petlik... see, kes paistab algul julge ja tugev - võib osutuda nii araks ja nõrgaks...
Panen elutoa ukse kinni. Notsud niigi stressis, ei jäta neid kõiki üksi koju. Kiisu mind täna saatma ei tule. Istub magamistoa aknal ning heidab mulle vaid hetkeks pilgu enne kui ma lahkun...
Õhtul magama minnes ronib ta jälle voodisse. Püüan talle selgeks teha, et ma ei mängi temaga praegu ning tahan magama minna. Siis käib aga kassi peast ei tea mis läbi, hüppab kõigi küünte ja hammastega mulle kätte kinni, mis sekund tagasi pai tegi. Ei tea kumb ehmatas rohkem. Kas mina tema ootamatust rünnakust.. või kass minu karjatusest "AI!". Igatahes kaob kass väheks ajaks mu voodist. Korterisse laskub haudvaikus... ei otsi mina kassi, ega kass mind. Mõtlen vaid kui valusad olid need hambad, mis teps mitte mänguliselt mulle just kätte kargasid...
Kell 5:15 arvan Kiss-kiss, et nüüd on õige aeg üles ärgata. Kurr ja kurr ronib ta mulle praktiliselt näkku, puksides oma peaga minu oma. See ajab ülesse. Vaatan kella - VEERAND 6 !!! Hull peast! Keeran teise külge. Kass ei jäta jonni. HOPS on ta hüpanud üle minu ja kurr-kurr jätkub. Keeran jälle külge, kass ei jäta jonni. Kurr-kurr. Appi! 15 minutit kassiga kemplemist ning lõpuks saab ta aru, et ma vist ei kavatse temaga praegu tegeleda ning tahan veel 2h magada. Igatahes ta loobub ning jääb mind nurrudes voodi jalguotsis istudes vaatama. Kell 7:30 kella helisedes on "kurr... kurr" jälle voodis tagasi ja nõuab nüüd juba vägagi pindakäivalt pai. Istub mulle sõnaotseses mõttes kõhupeale ja ära ei lähe. Pai tehes muutub kiisu aina ülemeelikumaks, keerutab end, nurrub , kohendab asendit, sõtkub käppadega ja naudib tähelepanu. Öine vahejuhtub on unustatud (vaid hamba- ja küünejälged mu käel meenutavad seda).
Kass söödetud.. ise söödud.. peaks põrsad ka ära söötma aga oh häda - puur on must ja vajab vahetamist (üle päeva peab ikka puuri aluspanu vahetama, kahekesi reostavad nad päris korralikult). Kasutan ära juhust, et kass köögis sööb ning haaranud kaasa kõik vajalikud asjad (ajalehed, saepuru, tühi kilekott), panen vaikselt elutoa ukse kinni. Jõuan vaevu põkud diivanile tõsta, kui kuulen uksetagant juba nii tuttavat heli: "njau! njau!". Ohkan endamisi... mis seals ikka. Haaran veepritsi käeulatusse ning teen ukse lahti. Kass pressib end kohe sisse ja jalutab kiirel sammul paar korda mööda tuba edasi-tagasi. Justkui otsides, et mis see siis oli, mida tema eest nii varjata püüti. Leidmata midagi otseselt, hüppab ta kapipeale ja jääb vaatama kuidas ma puuri puhastan. Vaatab mõne hetke mõtlikult ning hakkab siis mööda kappi edasi-tagasi käima. Midagi oleks nagu puudu. Põrsad istuvad liikumatult diivanil, kass neid ei märka. Puur korda tehtud võtan ma sülle Kessu (koheva karvaga ja pööristega musta-valge kirju merisiga, mõlemad umbes aastased). Kessu kes on tavaliselt hull paanitseja istub mu pihkude vahel liikumatult. Näitan kassile ka, omajagu kaugelt, et ta ei hakkaks käpaga lööma,ent piisavalt ligidalt, et saaks nuusutada. Kass nuusib, tõmbab kohe sügavalt ja pikalt Kessu karvadest seda imelikku lõhna. Mõtisklend hetke, ta loobub. Karvane ja lõhnab imelikult - ei, see ei ole vist ikka söödav. Kessu õnnelikult tagasi puuris, võtan sülle tema õe, Kissu (süsimust kohevakarvaline aastane notsik). Kui juba paanikaosakond-Kessu nii ilusti käitus, siis Kissu, kes on alati nii rahulik ja tubli, käitub ka kindlasti hästi. Kuid võta näpust. Kassile lähenedes tabab Kissut paanika. Ta hakkab siblima ning piiksuma ja rahmeldab nii palju, et tema kinnihoidmine on juba lausa omamoodi väljakutse. Kass jõuab teda nuusutada korra - ning ma olen sunnitud Kissu kiiresti puuri panema, sest paanikas siga ähvardab mul näppudevahelt lihtsalt plehku panna. Iseenesest pole sead teps mitte väikesed... umbes pool mu kassist! Hetkel! Kissu vaatab mind äärmiselt etteheitvalt puurist. Püüan rahustuseks pai teha, ent mu kätt ei taheta enda lähedusse. Jookseb teise puuri otsa. Silitan siis Kessut, kes on kassihirmu juba unustanud ning nosib juba heinakõrsi. Välimus võib olla ikka nii petlik... see, kes paistab algul julge ja tugev - võib osutuda nii araks ja nõrgaks...
Panen elutoa ukse kinni. Notsud niigi stressis, ei jäta neid kõiki üksi koju. Kiisu mind täna saatma ei tule. Istub magamistoa aknal ning heidab mulle vaid hetkeks pilgu enne kui ma lahkun...
Thursday, October 25, 2007
2
Koju tulles poldki midagi ära lõhutud... ent tiba õnnetuke näib ta endiselt. Vahtis pikalt läbi puuri merisigu õhtul... põrsad on küll kassist stressis, hästi närvilised ja arglikud. Täiesti ebatavaline käitumine nendepuhul. Kass püüdis mind aga korduvalt öösel üles ajada. Kurr ja kurr tuldi keset ööd (kell 4 näiteks) pai küsima... lõplik äratus oli ikka kell 7:20. 10 minutit enne äratuskella :D
Tuesday, October 23, 2007
Nii saime meie omale kassi...
Niisiis sai meie pikaajaline unistus lõpuks teoks - me saime kassi! Leidsin selle iluduse tänu Kasside Turvakodule. Käisin vaatamas küll teist kassi, ent Kiss-kiss (jah, tal pole hetkel ikka veel õiget nime - me mõtleme :D) ronis mulle ise sülle ning keeldus sealt enam ära tulemast. Esmalt tekkisid väiksed kõhklused küll, kas ikka tasub? Kassi ei võta sa ju nagu uut kleiti - üheks hooajaks, vaid siiski 10 või enamaks aastaks. Ent kui kiisu mu mõtteid ka järgmine päev kummitas (tõesti 24/7) ei jäänud muud üle kui hetkel sõjaväes olevale elukaaslasele teatada, et ma võtan omale kassi. Tema oli muidugi kahe käega poolt ning äärmiselt õnnelik... pool tundi hiljem helistas tagasi ja küsis "aga mis sa nimeks paned?" Üks oli selge - kass meile tuleb!
Teisipäev, 23.10.2007, oli paraku väga nilbelt külm päev. Kõmpisin mööda tänavaid kasside Turvakodu poole, Marion oli juba seal ning askeldas ringi. Andnud mulle kiisu paberid ning lõiganud ära kassi küüned, pakiti meid kokku ning sõidtutati koju sest ilm oli tõesti vastikult külm (aitähh Marion!).
Uksest sisse saades seisis Kiss-kiss hetke niisama nõutult esikus, vaatas ringi ega teadnud kuhupoole edasi minna. Siis aga võttis kassi-uudishimu temas võimust ning korter vaadati üle. Ikka "njäu" ja "njäu" igat sammu saatmas. Puges esialgu ka magamistuppa voodialla ning tuli välja vaid kutsimise "kiss-kiss" peale (sealt siis ka ajutine hüüdnimi).
Umbes tunnike "kadunud mjauguvat kassi" ning siis läks trall mööda korterit lahti. Keegi oleks talle nagu palderjani andnud. Ta oli nii õnnelik, pöherdas mööda elutoa karvast vaipa, ühtepidi-teistpidi, püsti, jälle pikali, kurr ja nurr hõõrudes end vastu diivanit ja minu jalgu. Kass kes ei pidand oskama hästi nurruda ja mängida. Nurrumootor tõmmati käima ning mängida oskas ta ka. Või noh - sai vähemalt pihta pointile, et seda suletupsu kepiotsas peab taga ajama. Natukene kobalt mängib veel aga küll see ka paraneb. Siis tuli kiisule väsimus peale ning ükshetk avastasin et minukõrval diivanil olnud kass on jälle kadunud. Läksin otsima, kartes, et puges jälle voodi taha peitu. Aga ei. Oli end hoopis mõnusalt keset voodit kerra tõmmanud ning tukkus seal. Äärmiselt paimaias kass ja tõsine sülekiisu, ei mõista mina kuidas ta kohe Turvakodusse sattudes sealt minema ei veetud kellegi poolt. Pai meeldib kohe eriti ja kurgualt/kõrvatagant sügamine (kuigi viimane lõppeb enamasti sellegam, et ta hakkab omal kõrva sügama - peab uurima kas või millal neid tal puhastatud on), iga pai paneb ta igatepidi lausa väänlema ning kui paid ei saa siis jookseb mul mööda korterit sabas "kurr-kurr". Üksi olla eriti ei taha, kui just ise teise tuppa magama ei lähe.
Kartsin juba ette ööd. Mõtlesin, et huvitav kuidas kass käitub, kas kondab mööda korterit, hakkab kuhugi ronima äkki, mine sa tea. öeldi, et seda kondamist võib juhtuda ja ehk ei lase siis magada. Ent ei. Magama minnes tuli ta küll veel hetkeks mürama (püüdes mulle tekialla ronida) ent loobus siis. Istus hetke minukõrval nurrudes ning katsus siis käpaga kuhu magama saaks keerata. See oli nii omapärane. Ma pole varem täheldand, et mõni kass "katsub" kuhu magama saab heita. Leidnud üles kust läheb minu külg, litsuti end vastu mind magama. Öösel ta mind üles ei ajandki, ma ei tea kas ta üldse voodist lahkus. Kui külge keerasin siis oli ta koguaeg minu jalgadejuures olemas. Istus ja valvad mind ka hommikul jalutsis kui kell helises. Ootas, kuni ma ärkasin ja istuli tõusin, ei ronind enne pai lunima ainult nurrus ja jälgis, alles siis kui ise pai tegin tuli lisa küsima.
1 omapärane komme on tal veel, nimelt meeldib talle sulle turjale hüpata ning siis, nagu karvane sall, sul õlapeal kõõluda kui sa mööda korterit ringi jalutad. Omamoodi nunnu, kui ta õlapeal on ja oma pisiekst pead nurrudes vastu su põske hõõrub, omamoodi paha komme sest ta hoiab end siiski küüntega sinu küljes kinni ning see on aiai. Õnneks piisab kummardamisest ning käega vastu maad patsutamisest ja sõnast "hop" ning kass hüppab kohe maha. Juu on eelmised omanikud lubanud nii käituda. Eelmistest omanikest rääkides on sel kiisul väidetavalt olnud väga raske minevik. Sattus ta Turvakodusse katkise lõualuuga, paar hammast pidavat puudu olema (ning 1 murdunud kihv), samuti põdes ta põiepõletikku ning talle oli midagi silma pritsitud (ei mäleta täpselt mis aga võimalik et odekolonn - eelmised omanikud olid nimelt joodikud), mis aga õnneks ajajooksul ise korda läks. Uskumatu, et kiisu, kes on nii palju oma lühikese elu jooksul (aasta-poolteist) läbi elanud, usaldab inimesi nii-nii palju. Teisi kasse meie kiisu muidugi ei salli ning ka merisead pakkusid talle alguses suurt huvi. Tõstsin puuri juurde väheks ajaks tabureti, et las läheb vaatab, parem see, kui see, et hüppab kuskilt kapilt puuri peale. Istus siis taburetil ja vaatas neid - vaikimisi. Oma aja uudistas, siis loobus ning huvi kadus (minu õnneks).
Meie Kiss-kiss:
http://img98.imageshack.us/img98/8442/kiisull5.jpg
Teisipäev, 23.10.2007, oli paraku väga nilbelt külm päev. Kõmpisin mööda tänavaid kasside Turvakodu poole, Marion oli juba seal ning askeldas ringi. Andnud mulle kiisu paberid ning lõiganud ära kassi küüned, pakiti meid kokku ning sõidtutati koju sest ilm oli tõesti vastikult külm (aitähh Marion!).
Uksest sisse saades seisis Kiss-kiss hetke niisama nõutult esikus, vaatas ringi ega teadnud kuhupoole edasi minna. Siis aga võttis kassi-uudishimu temas võimust ning korter vaadati üle. Ikka "njäu" ja "njäu" igat sammu saatmas. Puges esialgu ka magamistuppa voodialla ning tuli välja vaid kutsimise "kiss-kiss" peale (sealt siis ka ajutine hüüdnimi).
Umbes tunnike "kadunud mjauguvat kassi" ning siis läks trall mööda korterit lahti. Keegi oleks talle nagu palderjani andnud. Ta oli nii õnnelik, pöherdas mööda elutoa karvast vaipa, ühtepidi-teistpidi, püsti, jälle pikali, kurr ja nurr hõõrudes end vastu diivanit ja minu jalgu. Kass kes ei pidand oskama hästi nurruda ja mängida. Nurrumootor tõmmati käima ning mängida oskas ta ka. Või noh - sai vähemalt pihta pointile, et seda suletupsu kepiotsas peab taga ajama. Natukene kobalt mängib veel aga küll see ka paraneb. Siis tuli kiisule väsimus peale ning ükshetk avastasin et minukõrval diivanil olnud kass on jälle kadunud. Läksin otsima, kartes, et puges jälle voodi taha peitu. Aga ei. Oli end hoopis mõnusalt keset voodit kerra tõmmanud ning tukkus seal. Äärmiselt paimaias kass ja tõsine sülekiisu, ei mõista mina kuidas ta kohe Turvakodusse sattudes sealt minema ei veetud kellegi poolt. Pai meeldib kohe eriti ja kurgualt/kõrvatagant sügamine (kuigi viimane lõppeb enamasti sellegam, et ta hakkab omal kõrva sügama - peab uurima kas või millal neid tal puhastatud on), iga pai paneb ta igatepidi lausa väänlema ning kui paid ei saa siis jookseb mul mööda korterit sabas "kurr-kurr". Üksi olla eriti ei taha, kui just ise teise tuppa magama ei lähe.
Kartsin juba ette ööd. Mõtlesin, et huvitav kuidas kass käitub, kas kondab mööda korterit, hakkab kuhugi ronima äkki, mine sa tea. öeldi, et seda kondamist võib juhtuda ja ehk ei lase siis magada. Ent ei. Magama minnes tuli ta küll veel hetkeks mürama (püüdes mulle tekialla ronida) ent loobus siis. Istus hetke minukõrval nurrudes ning katsus siis käpaga kuhu magama saaks keerata. See oli nii omapärane. Ma pole varem täheldand, et mõni kass "katsub" kuhu magama saab heita. Leidnud üles kust läheb minu külg, litsuti end vastu mind magama. Öösel ta mind üles ei ajandki, ma ei tea kas ta üldse voodist lahkus. Kui külge keerasin siis oli ta koguaeg minu jalgadejuures olemas. Istus ja valvad mind ka hommikul jalutsis kui kell helises. Ootas, kuni ma ärkasin ja istuli tõusin, ei ronind enne pai lunima ainult nurrus ja jälgis, alles siis kui ise pai tegin tuli lisa küsima.
1 omapärane komme on tal veel, nimelt meeldib talle sulle turjale hüpata ning siis, nagu karvane sall, sul õlapeal kõõluda kui sa mööda korterit ringi jalutad. Omamoodi nunnu, kui ta õlapeal on ja oma pisiekst pead nurrudes vastu su põske hõõrub, omamoodi paha komme sest ta hoiab end siiski küüntega sinu küljes kinni ning see on aiai. Õnneks piisab kummardamisest ning käega vastu maad patsutamisest ja sõnast "hop" ning kass hüppab kohe maha. Juu on eelmised omanikud lubanud nii käituda. Eelmistest omanikest rääkides on sel kiisul väidetavalt olnud väga raske minevik. Sattus ta Turvakodusse katkise lõualuuga, paar hammast pidavat puudu olema (ning 1 murdunud kihv), samuti põdes ta põiepõletikku ning talle oli midagi silma pritsitud (ei mäleta täpselt mis aga võimalik et odekolonn - eelmised omanikud olid nimelt joodikud), mis aga õnneks ajajooksul ise korda läks. Uskumatu, et kiisu, kes on nii palju oma lühikese elu jooksul (aasta-poolteist) läbi elanud, usaldab inimesi nii-nii palju. Teisi kasse meie kiisu muidugi ei salli ning ka merisead pakkusid talle alguses suurt huvi. Tõstsin puuri juurde väheks ajaks tabureti, et las läheb vaatab, parem see, kui see, et hüppab kuskilt kapilt puuri peale. Istus siis taburetil ja vaatas neid - vaikimisi. Oma aja uudistas, siis loobus ning huvi kadus (minu õnneks).
Meie Kiss-kiss:
http://img98.imageshack.us/img98/8442/kiisull5.jpg
Subscribe to:
Posts (Atom)
