Kahevõitlus

Niisiis hakkab meie võimuvõitlus vaikselt juba positiivsemaid toone võtma.

Eile kippus kass jälle küüsi näitama. Mina ei last aga end tema kiusutujust häirida. Torkisin lausa meelega edasi. Hammustama ta ei kippunud enam. Püüdus käpaga eemale lükata mu kätt, mis pai tahtis teha. Oma 5 minutit kemplesime niimoodi. Lõpuks hakkas ta mu kätt juba pehme käpaga togima, küüned tõmmati sisse. Samuti vaatas ta mind eriti etteheitva pilguga sest ma ei tõmba enam kätt ära kui ta küüned sisse lööb, vaid hakkan vastu. Riidlen või hoopis võtan käppadest kinni ühe käega, teisega võtab ta sülle, panen selili põlvede peale ja hoian teda seal. Ta ei rabele ära ega hakka vastu. Lihtsalt on ja vaatab mind suurte-suurte silmadega. Kui ta niimoodi ilusti paigal on, teen paar paid ja ütlen "tubli kiisu" ja lasen tal minna.

Tundub, et selline kassi-kasvatamine näitab positiivseid tulemusi. Vähemalt ei kipu Ketukas enam eriti küünistama. Kui talle miski ei meeldi, läheb ise minema, mitte ei sunni mind küünte ja hammastega lahkuma :)

Hambad ja küüned!

Nimelt on Ketukal tekkinud paha komme. Kui algul sai seda peetud niisama mängutuhinaks või kohanemisraskuseks, siis nüüd on sellele juba raskem seletust leida. Nimelt harrastab kiisu teinekord järsku, ette hoiatamata küünte ja hammastega kallale tulla. Esimest korda ilmnes see kojutulemise ööl, või oli see 1 öö hiljem, kui minu kõrval lamanud kiisu mulle järsku käsivarse küünte ja hammastega kinni kargas kui talle pai tegin.

Nädal-paar sellist käitumist enam ei esinenud. Kõik oli OK ja kiisu käitus ilusti. Mida nädal edasi, seda isepäisemaks meie preili aga muutus. Mängib ta meelsasti ja palju, on endiselt sama pai kass, ent vähem sülekiisu kui enne oli. Talle meeldib tähelepanu... ent täiesti suvalistel ajahetkedel miski nagu häirib teda ja ta otsustab rünnata.

Paar näidet:

Istun arvutitaga, jalad tumba peal ning vaatan teises toa otsas asuvat telekat. Ketu magab tumbal, seljaga vastu minu jalgu, rahulikult. Ükshetk ta hakkab nagu külge keerama ning jääb jalga põrnitsema, justkui oleks need tal ees. Ning siis - PÄU! Küüned lendavad jalga kinni. Mina tõmban jalad ära, tema vaatab mind sellise "paras sulle" näoga. Ning keerab selja ja magab edasi.

Mängin temaga, siis tüdinen ise ükshetk ning mõtlen, et lähen omi asju tegema. Ketu aga ei poolda minu mängimise lõpetamist. Taaskord satuvad rünnakualla minu varbad. Ta viskab mulle jalgeette külili kui ma toimetan ja togib varvaid käpaga, niimoodi pehmelt. Siis lüüakse aga küüned sisse ning hammustatakse. Millest see nüüd? Kättemaks, et ma ei viitsi enam mängida??

Meil olid külalised, palju inimesi, kõik tegelesid temaga, paitatai, musitati, mängiti. Tekkis tunne, et kassil oli lausa tähelepanu üleküllus, ent ta nautis seda. Kui külalised olid lahkunud jäin diivani peale telekat vaatama, kass minu kõrval lösutades. Tegin talle pai vaikselt, tundus, et talle väga meeldis. Ükshetk karati mulle kätte aga kinni, küünte ja hammastega. Kas see oli märk sellest, et ta tahab, et ma ta rahule jätaks? Selline - "jäta järele!" rünnak?



Selliseid erinevates olukordades ründamisi on mitmeid ette tulnud. Probleem on aga, et ma ei näe (ise) sellel mingit kindlat "mustrit". Ning olen suht nõutu, kuidas sellist halba kommet välja õpetada. See komme on tal juba saabumise hetkest saati sees (varasemas blogis on esimene rünnak ka kirjas), kuid viimaselajal on see sagenenud. Kokku 2 nädala jooksul umbes 5-6 korda.

Mis võiks aidata?Või mis võiks selle põhjustada? Tähelepanu vajadus? Paha tuju? Ma keelan teda iga kord kui ta nii teeb. Ta kissitab mulle silmi, saba ärritunult siia-sinna vehklemas, kuid ta ei karda mind, ta lõpetab rünnaku aga ta ei karda mind! Ta pole just jultunud, lihtsalt enesekindel kass. Riieldakse mis riieldakse, mis sa mulle ikka teed?! - suhtumisega. Veeprits ei aita, see on enamasti liiga kaugel, et kass mõistaks, mille eest ta karistada saab. Hääle tõstmine mõjub, ta jätab järele, ent jõllitab (just nimelt jõllitab!) mulle kissis silmadega otsa, et "noh! mis nüüd siis?", ei lähe isegi minema. Eemaldun ise pigem temast igakord või lükkan ta lihtsalt diivanilt/tumbalt/voodist maha kui ta nii teeb. Ta läheb istub/lamab tiba eemal, saba vehklemas, tema mind pilusilmil kissitamas. Mingihetk ta rahuneb ja tuleb ise pai küsima või küljealla rahulikult magama tagasi.

Muidu on kass tõsine musikiisu. Hommikul tuleb pai lunima, mängib, sõbrustab inimestega palju. Pahandust ei tee ning on muidu igati hea ja 5+ kiisu. Kui nüüd vaid sellest ründamise kombest ka lahti saaks.

Arstil käik

7.november 2007 12:07

Niisiis - arstil käidud. Billy loomakliinikus Õismäel. Hirm kallis aga see-eest saime väga toreda ja armsa noormehe omale tohtriks . Arst arvas, et muna nahaall on siiski allergilise rektsiooniga vaksiinidele, mis kiisu kuu aega tagasi sai. Muidugi kiitis ta, et ma siiski kohe arstile tulin sest songad ning kasvajad (mis pidid olema kassidel enamasti halvaloomulised) tuleb võimalikult varakult juba ära opereerida. Soovitati kuu aega jälgida - kui ära ei kao või suuremaks muutub, tuleb tagasi tulla.

Vaadati ka kiisu hambad üle: 2 esimest kihva on pooleks murdunud, 1 tavahammas pidi puudu olema - arvatavasti tingitud hoobist näkku, mis ka kiisu lõualuu murdis. Muidu kass ilus, kraps ja terve. Samuti pügati kiisu kõhtukeselt tibake karvu ära (nii ilusti istus mul süles ja lasi arstil oma kõhtu katsuda, ei rahmeldanud, ei njaugunud, rahulikult lasi end väntsutada ja katsuda) - alt ilmus nähtavale ilus arm lõikusest. Kindel märk et steriliseeritud!

Seljakotis sai kass ka ilusti transporditud. Arstile minnes pistis küll pea kotist välja ning pool teed jälgis kuhu me nüüd läheme aga siis pistis nina kotti tagasi, vast eilsest külmast ilmast tingitult. Tagasiteel ta enam välja ei pressinud. Terve tee kassi kotiga süles tassida oli tegelikult väga raske (eriti väsis ära vasak käsi - tänagi on lihased kanged), ikkagi 3,5 kilo pluss natuke peale süles tassida. Trepist üles koduukse taha jõudes tundsin kuda vasak käsi on koti hoidmisest juba väsinud ning käsi kippus vägisi raskuse all värisema (ei tassind ma ju kotti niisama käeotsas, vaid hoidsin ikka süles). Kui uksest sisse sain, kukkusin põrandale istuli maha, ma olin NII väsinud!Lasin kassi kotist välja ja jäin ootama mis nüüd saab. Kas vihatakse mind kotti toppimise ja arsti käperdamise eest või mitte. Eih, kass ronis kotist välja, vaatas paar korda esikus siia-sinna, siis mind ning tuli häälekestki tegemata minujuurde, hõõrudes end vastu mu jalgu ja külge. Mulle anti andeks.

Arstile

5.november 2007 10:05

Kiisuke on old mul vaid paar nädalat, ent juba on meid ees ootamas käik arstionu juurde. Nimelt avastasin Ketu paremal küljel naha all mingi "muna". Katsuda ta seda lasi, järelikult ei ole ei valus ega otseselt ebameeldiv. Kuna kiisu minevikust ei tea just paljut, siis panin Billy loomakliinikusse aja kirja. Teisipäeval on minek. Eks näis, mis meile siis öeldakse.Ühtlasi ketendab tal ühe kõrva pealt nahk - vaatab mis selle vastu aitaks. Karvkate on iseenesest väga ilusaks läinud - läigib juba kergelt ning värvid on intensiivsemaks muutunud.

Sai siis kiisule lõpuks ka kraapimispuu ostetud, selline 3 korrusega ja majakesega. Ent oh häda - see on nii jube, nii jube! Ketu käib sellest kaarega ümbert ringi ja ei taha teadagi millega täpsemalt tegemist võib olla. Panin ta küll korra sinna ise ent vupsti, hüppas ta sealt mulle õlapeale ja jõllitas turvalisest kohast suurte silmadega seda beezikat monstrumit. No ei taha sõprust teha selle riistapuuga. Tumbasid on ju palju mõnusam kratsida - tema arvates! Lõikasin tal küüned jälle ka lühikeseks, ehk säästab tumbasid! Õnneks võtab kass küünte lõikamist nii loomuliku protsessina, kui veel võtta saab. Istub süles, nagu väike laps, ei rahmelda, ei tõmble. Lihtsalt on seal, kuni paha protseduur läbi saab.

Ühtlasi leidis Ketukas omale uue meeldiva magamiskoha: radiaator! Meil sellised vanaaegsed sikk-sakk radikad ning kass avastas endajaoks lummavalt mõnusa koha minu LCD kuvari taga radika peal. Panin sinna ka paar rätikut, siis pole nii kõva magada. Ning kui mina arvutis olen, siis kass magab kuvari taga. Ööseks ronib ikka voodi jalutsisse tuttu.

Hommikused äratused on õnneks hilisemaks muutunud. Enam ei äratata mind kell 5, vaid kell 7 (pool tundi enne kella). Tuleb minu juurde ja patsutab pehme käpaga vastu nägu. Saab ühe pai ja kui ma teise külje keeran või ära lõpetada käsin, siis keerab minukõrvale tuttu tagasi. Kellahelina peale on ta muidugi esimene kes ärkab!

Lilli pole ta õnneks söönud siiani. Ühtegi asja pole ka ära lõhkunud. Super!
Tänahommikune kaalumine (astus ise kaalu peale kui ma sealt maha tulin) näitas, et kiisu kaalub juba tervelt 3,5 kilo Yes!!

Kiisu.ee

Meie Ketukas sai omale nüüd ka Kiisu.ee'sse kasutaja :D
Sinna hakkan vast tulevikus ka pilte viskama

http://kiisu.ee/kass/ketu

esimene nädal...

... on möödas!

Kiisu hakkab oma uue koduga vist nüüd juba harjuma. Nimeks sai kass Ketu (ehk Kitu, Kiss-kiis jne), endise nimega Berta (varjupaigas pandud). Njauguvast kiisust on nüüd nädalaga kasvanud juba vähem njauguv ja palju julgem kass. Mängima on ta hakanud.. ja oioi kui palju mängima. Kass kes algul mängis väga kobalt ja väga vähe on nüüd iga päevaga aina edasi arenend. Muutub juba julgemaks, vastupidavamaks (jaksab ajada mänguasja taga kauem kui 60sek ja ei heida siis põrandale lõõtsutades). Lemmik on siiski üle kõige valge karvane riba pulga otsas. Hämaras toas helendab see valge osa kohe eriti, mida meeldib Ketule püüda. Seda aetakse mööda vaipa sik-sakitades taga, püütakse käpaga krahmata, luuratakse ja lakutakse, kui kätte saadakse!

Nagu kellavärk ajab kass mind iga hommik kella 5-paiku üles! Täna jälle. Täiesti hull peast. Kell 5 on temal äratus ja siis läheb sebimine lahti "müta-müta-kropa-kropa-kurr-nurr". Õnneks ta ei njäu öösel. Ent üles tuleb ajama küll. Iga jumala öö, v.a esimene öö. Lihtsalt togib ülesse või istub kõhupeale ja puksib peaga, ise valjlt nurrudes. nurrumootor töötab tal küll koguaeg, pole väga vali aga töötab. Samuti on hakand Ketukas seltsi otsima. Kui esimesed paar päeva magas ta magamistoas, kui mina elutoas olin, siis nüüd viimased päevad on ta juba maganud minujuures elutoas tumba või diivani peal. Ei otsi enam üksi olemist vaid pigem seltsi.

Küüsi püüdsin ka eile natuke lõigata (lõigati küll nädal tagasi aga prooviks tahtsin näha kuda ta laseb, eriti ei lõigand, pigem nagu niisama kuivtrenn). Istus ilusti süles, lasi mõlemad käpad üle vaadata ja "naks-naks" tangidega teha. Ei rabelend, ei hakand vastu. Päris hea esimese korra kohta! Samuti on tal hea komme, et kui ta liivakastis suuremal hädal käib, tuleb ta sellest mulle kohe teatrama. Ka hommikul tean ma kohe kui ta öösel midagi teind on, esimese asjana kui ma end jalule ajan tuleb see omapärane kaeblev "njäunäunäu" heli. See on selline teistsugune njäugumine kohe. Jookseb minu juurde, vaatab otsa ja njaub. Justkui öeldes et "ma tegin seda, korista nüüd ära". Väga ilusti puhtust hoidev kass. Samuti on nunnu, et ta uksepeale vastu jookseb ja jutustab. Terve päeva tegemised jutustab ära. Vahet pole kas ma käisin poes pool tunnikest või olin terve päeva tööl - jutustab! Ja eriti innukalt kohe, kui ma kingi ära võtan ja mantlit, istub ta esiku kapi peal ja räägib muga. vahepeal saab pai, siis räägi edasi kuni jutt otsa saab. Seni pole korteris midagi ära lõhutud, kui välja arvata köögipõrand mis on valgeid graanuleid täis :P Niiet kass täitsa superkiisu. Julgen teda juba ka sigadega üksi koju jätta, pole enam elutoa ust kinni pannud ning paistab et põkud on ka rahu saanud, ei paista enam nii stressis kui olid nädalake tagasi.

3 päev

Korter oli koju jõudes õnneks endiselt ühes tükkis - tubli kiisu. Ent 1 tüütu komme on tal siiski - kass käib mööda korterit "njau" ja "njau". Arvatavasti harjumise asi, ehk läheb üle. Algul mõtlesin, et tahab tähelepanu, sest siis jääb ta vait kui temaga tegeletakse, ent kui ta peale pooletunnist mängimist jälle ära väsis ning teise tuppa njauguma läks sai minu mõistus küll otsa. Kutsun endajuurde - tuleb. Kurr ja kurr. Varsti tüdineb minu seltsist ja läheb minema. Kuulen - kostab jälle kuskilt 1 kaeblik "njau"... siis teine.. ja kolmas. Lootusetu. Püüan mängida, ei taha, ei huvita. Kass uudistab vahepeal merisigu (istudes kapipeal ja vaadates puuri - liikumatult.. nagu täiuslik kiskja oma saaki varitsemas, vaid silmad vaevu saagilt liikumas), siis vaatab aknast välja, pai peale tüdineb ja jalutab jälle omapead ringi "njau" ja "njau". Ime, et naabrid pole küsima tuld, miks kass kräunub. Õnneks pole ta väga valjukäälne.

Õhtul magama minnes ronib ta jälle voodisse. Püüan talle selgeks teha, et ma ei mängi temaga praegu ning tahan magama minna. Siis käib aga kassi peast ei tea mis läbi, hüppab kõigi küünte ja hammastega mulle kätte kinni, mis sekund tagasi pai tegi. Ei tea kumb ehmatas rohkem. Kas mina tema ootamatust rünnakust.. või kass minu karjatusest "AI!". Igatahes kaob kass väheks ajaks mu voodist. Korterisse laskub haudvaikus... ei otsi mina kassi, ega kass mind. Mõtlen vaid kui valusad olid need hambad, mis teps mitte mänguliselt mulle just kätte kargasid...

Kell 5:15 arvan Kiss-kiss, et nüüd on õige aeg üles ärgata. Kurr ja kurr ronib ta mulle praktiliselt näkku, puksides oma peaga minu oma. See ajab ülesse. Vaatan kella - VEERAND 6 !!! Hull peast! Keeran teise külge. Kass ei jäta jonni. HOPS on ta hüpanud üle minu ja kurr-kurr jätkub. Keeran jälle külge, kass ei jäta jonni. Kurr-kurr. Appi! 15 minutit kassiga kemplemist ning lõpuks saab ta aru, et ma vist ei kavatse temaga praegu tegeleda ning tahan veel 2h magada. Igatahes ta loobub ning jääb mind nurrudes voodi jalguotsis istudes vaatama. Kell 7:30 kella helisedes on "kurr... kurr" jälle voodis tagasi ja nõuab nüüd juba vägagi pindakäivalt pai. Istub mulle sõnaotseses mõttes kõhupeale ja ära ei lähe. Pai tehes muutub kiisu aina ülemeelikumaks, keerutab end, nurrub , kohendab asendit, sõtkub käppadega ja naudib tähelepanu. Öine vahejuhtub on unustatud (vaid hamba- ja küünejälged mu käel meenutavad seda).

Kass söödetud.. ise söödud.. peaks põrsad ka ära söötma aga oh häda - puur on must ja vajab vahetamist (üle päeva peab ikka puuri aluspanu vahetama, kahekesi reostavad nad päris korralikult). Kasutan ära juhust, et kass köögis sööb ning haaranud kaasa kõik vajalikud asjad (ajalehed, saepuru, tühi kilekott), panen vaikselt elutoa ukse kinni. Jõuan vaevu põkud diivanile tõsta, kui kuulen uksetagant juba nii tuttavat heli: "njau! njau!". Ohkan endamisi... mis seals ikka. Haaran veepritsi käeulatusse ning teen ukse lahti. Kass pressib end kohe sisse ja jalutab kiirel sammul paar korda mööda tuba edasi-tagasi. Justkui otsides, et mis see siis oli, mida tema eest nii varjata püüti. Leidmata midagi otseselt, hüppab ta kapipeale ja jääb vaatama kuidas ma puuri puhastan. Vaatab mõne hetke mõtlikult ning hakkab siis mööda kappi edasi-tagasi käima. Midagi oleks nagu puudu. Põrsad istuvad liikumatult diivanil, kass neid ei märka. Puur korda tehtud võtan ma sülle Kessu (koheva karvaga ja pööristega musta-valge kirju merisiga, mõlemad umbes aastased). Kessu kes on tavaliselt hull paanitseja istub mu pihkude vahel liikumatult. Näitan kassile ka, omajagu kaugelt, et ta ei hakkaks käpaga lööma,ent piisavalt ligidalt, et saaks nuusutada. Kass nuusib, tõmbab kohe sügavalt ja pikalt Kessu karvadest seda imelikku lõhna. Mõtisklend hetke, ta loobub. Karvane ja lõhnab imelikult - ei, see ei ole vist ikka söödav. Kessu õnnelikult tagasi puuris, võtan sülle tema õe, Kissu (süsimust kohevakarvaline aastane notsik). Kui juba paanikaosakond-Kessu nii ilusti käitus, siis Kissu, kes on alati nii rahulik ja tubli, käitub ka kindlasti hästi. Kuid võta näpust. Kassile lähenedes tabab Kissut paanika. Ta hakkab siblima ning piiksuma ja rahmeldab nii palju, et tema kinnihoidmine on juba lausa omamoodi väljakutse. Kass jõuab teda nuusutada korra - ning ma olen sunnitud Kissu kiiresti puuri panema, sest paanikas siga ähvardab mul näppudevahelt lihtsalt plehku panna. Iseenesest pole sead teps mitte väikesed... umbes pool mu kassist! Hetkel! Kissu vaatab mind äärmiselt etteheitvalt puurist. Püüan rahustuseks pai teha, ent mu kätt ei taheta enda lähedusse. Jookseb teise puuri otsa. Silitan siis Kessut, kes on kassihirmu juba unustanud ning nosib juba heinakõrsi. Välimus võib olla ikka nii petlik... see, kes paistab algul julge ja tugev - võib osutuda nii araks ja nõrgaks...

Panen elutoa ukse kinni. Notsud niigi stressis, ei jäta neid kõiki üksi koju. Kiisu mind täna saatma ei tule. Istub magamistoa aknal ning heidab mulle vaid hetkeks pilgu enne kui ma lahkun...