Nimelt on Ketukal tekkinud paha komme. Kui algul sai seda peetud niisama mängutuhinaks või kohanemisraskuseks, siis nüüd on sellele juba raskem seletust leida. Nimelt harrastab kiisu teinekord järsku, ette hoiatamata küünte ja hammastega kallale tulla. Esimest korda ilmnes see kojutulemise ööl, või oli see 1 öö hiljem, kui minu kõrval lamanud kiisu mulle järsku käsivarse küünte ja hammastega kinni kargas kui talle pai tegin.
Nädal-paar sellist käitumist enam ei esinenud. Kõik oli OK ja kiisu käitus ilusti. Mida nädal edasi, seda isepäisemaks meie preili aga muutus. Mängib ta meelsasti ja palju, on endiselt sama pai kass, ent vähem sülekiisu kui enne oli. Talle meeldib tähelepanu... ent täiesti suvalistel ajahetkedel miski nagu häirib teda ja ta otsustab rünnata.
Paar näidet:
Istun arvutitaga, jalad tumba peal ning vaatan teises toa otsas asuvat telekat. Ketu magab tumbal, seljaga vastu minu jalgu, rahulikult. Ükshetk ta hakkab nagu külge keerama ning jääb jalga põrnitsema, justkui oleks need tal ees. Ning siis - PÄU! Küüned lendavad jalga kinni. Mina tõmban jalad ära, tema vaatab mind sellise "paras sulle" näoga. Ning keerab selja ja magab edasi.
Mängin temaga, siis tüdinen ise ükshetk ning mõtlen, et lähen omi asju tegema. Ketu aga ei poolda minu mängimise lõpetamist. Taaskord satuvad rünnakualla minu varbad. Ta viskab mulle jalgeette külili kui ma toimetan ja togib varvaid käpaga, niimoodi pehmelt. Siis lüüakse aga küüned sisse ning hammustatakse. Millest see nüüd? Kättemaks, et ma ei viitsi enam mängida??
Meil olid külalised, palju inimesi, kõik tegelesid temaga, paitatai, musitati, mängiti. Tekkis tunne, et kassil oli lausa tähelepanu üleküllus, ent ta nautis seda. Kui külalised olid lahkunud jäin diivani peale telekat vaatama, kass minu kõrval lösutades. Tegin talle pai vaikselt, tundus, et talle väga meeldis. Ükshetk karati mulle kätte aga kinni, küünte ja hammastega. Kas see oli märk sellest, et ta tahab, et ma ta rahule jätaks? Selline - "jäta järele!" rünnak?
Selliseid erinevates olukordades ründamisi on mitmeid ette tulnud. Probleem on aga, et ma ei näe (ise) sellel mingit kindlat "mustrit". Ning olen suht nõutu, kuidas sellist halba kommet välja õpetada. See komme on tal juba saabumise hetkest saati sees (varasemas blogis on esimene rünnak ka kirjas), kuid viimaselajal on see sagenenud. Kokku 2 nädala jooksul umbes 5-6 korda.
Mis võiks aidata?Või mis võiks selle põhjustada? Tähelepanu vajadus? Paha tuju? Ma keelan teda iga kord kui ta nii teeb. Ta kissitab mulle silmi, saba ärritunult siia-sinna vehklemas, kuid ta ei karda mind, ta lõpetab rünnaku aga ta ei karda mind! Ta pole just jultunud, lihtsalt enesekindel kass. Riieldakse mis riieldakse, mis sa mulle ikka teed?! - suhtumisega. Veeprits ei aita, see on enamasti liiga kaugel, et kass mõistaks, mille eest ta karistada saab. Hääle tõstmine mõjub, ta jätab järele, ent jõllitab (just nimelt jõllitab!) mulle kissis silmadega otsa, et "noh! mis nüüd siis?", ei lähe isegi minema. Eemaldun ise pigem temast igakord või lükkan ta lihtsalt diivanilt/tumbalt/voodist maha kui ta nii teeb. Ta läheb istub/lamab tiba eemal, saba vehklemas, tema mind pilusilmil kissitamas. Mingihetk ta rahuneb ja tuleb ise pai küsima või küljealla rahulikult magama tagasi.
Muidu on kass tõsine musikiisu. Hommikul tuleb pai lunima, mängib, sõbrustab inimestega palju. Pahandust ei tee ning on muidu igati hea ja 5+ kiisu. Kui nüüd vaid sellest ründamise kombest ka lahti saaks.
. Arst arvas, et muna nahaall on siiski allergilise rektsiooniga vaksiinidele, mis kiisu kuu aega tagasi sai. Muidugi kiitis ta, et ma siiski kohe arstile tulin sest songad ning kasvajad (mis pidid olema kassidel enamasti halvaloomulised) tuleb võimalikult varakult juba ära opereerida. Soovitati kuu aega jälgida - kui ära ei kao või suuremaks muutub, tuleb tagasi tulla.Vaadati ka kiisu hambad üle: 2 esimest kihva on pooleks murdunud, 1 tavahammas pidi puudu olema - arvatavasti tingitud hoobist näkku, mis ka kiisu lõualuu murdis. Muidu kass ilus, kraps ja terve. Samuti pügati kiisu kõhtukeselt tibake karvu ära (nii ilusti istus mul süles ja lasi arstil oma kõhtu katsuda, ei rahmeldanud, ei njaugunud, rahulikult lasi end väntsutada ja katsuda) - alt ilmus nähtavale ilus arm lõikusest. Kindel märk et steriliseeritud!
Seljakotis sai kass ka ilusti transporditud. Arstile minnes pistis küll pea kotist välja ning pool teed jälgis kuhu me nüüd läheme aga siis pistis nina kotti tagasi, vast eilsest külmast ilmast tingitult. Tagasiteel ta enam välja ei pressinud. Terve tee kassi kotiga süles tassida oli tegelikult väga raske (eriti väsis ära vasak käsi - tänagi on lihased kanged), ikkagi 3,5 kilo pluss natuke peale süles tassida. Trepist üles koduukse taha jõudes tundsin kuda vasak käsi on koti hoidmisest juba väsinud ning käsi kippus vägisi raskuse all värisema (ei tassind ma ju kotti niisama käeotsas, vaid hoidsin ikka süles). Kui uksest sisse sain, kukkusin põrandale istuli maha, ma olin NII väsinud!Lasin kassi kotist välja ja jäin ootama mis nüüd saab. Kas vihatakse mind kotti toppimise ja arsti käperdamise eest või mitte. Eih, kass ronis kotist välja, vaatas paar korda esikus siia-sinna, siis mind ning tuli häälekestki tegemata minujuurde, hõõrudes end vastu mu jalgu ja külge. Mulle anti andeks.
Yes!!
